Spiraalmudel. Mudeli ajalugu

Loodud 1986. aastal Ameerika tarkvaraarenduse teadlase Barry Boehmi poolt kui koskmudell ja iteratiivse mudeli hübriid. Spiraalmudel pakuti välja selleks, et vähendada suurte projektidega seotud riske.

Etapid

Spiraalmudel põhineb mitmel iteratsioonil või pööretel, millest igaühes on neli peamist etappi:

1. Eesmärkide ja nõuete määratlemine: igas iteratsioonis määratletakse iteratsiooni eesmärgid, töötatakse välja plaan ja täpsustatakse nõudeid. Analüüsitakse riske, et mõista, millised riskid võivad projekti mõjutada.
2. Riskianalüüs ja -hindamine: igas iteratsioonis analüüsitakse põhjalikult võimalikke riske. See on üks peamisi erinevusi selle mudeli ja teiste mudelite vahel – keskendumine riskide ennetamisele või minimeerimisele juba varakult.
3. Projekteerimine ja arendus: süsteemi projekteerimine toimub tulevase arhitektuuri määratlemiseks, testimiseks ja hindamiseks, kuidas projekti saab täiustada, enne kui liigutakse järgmisesse etappi.
4. Testimine ja ettevalmistus järgmiseks vooruks: kui arendus ja testimine on tehtud, hinnatakse tulemust, tuvastatakse võimalikud probleemid ja puudused, et parandada toote järgmist versiooni.

Iga spiraal võimaldab luua toote uue versiooni, mida saab kasutada tagasiside saamiseks ja projekti suuna kontrollimiseks. See mudel sobib hästi keeruliste süsteemide jaoks, mis nõuavad nõuete mitmekordset täiustamist.

Skeem

5 tk plussid

1. Paindlikkus ja kohandamine: Spiraalmudel võimaldab kohaneda muutuvate nõuete ja ärieesmärkidega, kuna tsükli iga sammuga vaadatakse nõuded üle ja ajakohastatakse neid.
2. Riskide minimeerimine: igas etapis hindab ja analüüsib mudel võimalikke riske, vähendades hilisema etapi vigade tõenäosust ja minimeerides paranduste maksumust.
3. Toetus keerukatele projektidele : Sobib suurte ja pikaajaliste projektide jaoks, kus nõuete osas on suur ebakindlus ja igas etapis on vaja põhjalikku testimist.
4. Vahepealsed tooteversioonid: Pärast iga tsükli ringi luuakse süsteemi tööversioon, mis võimaldab klientidel näha edusamme, teha kohandusi ja anda varajast tagasisidet.
5. Parem lõpptootekvaliteet: Iga vooru käigus toimuva järk-järgulise testimise ja analüüsi abil on lõpptoode tugevam ja vastab kliendi ootustele.

5 tk miinused

1. Kõrged kulud: Mitme analüüsi- ja testimistsükli tõttu võivad projekti kulud olla suuremad kui traditsioonilisemate mudelite puhul (nt koskmudell).
2. Juhtimise ja planeerimise keerukus: Vajadus analüüsida ja ümber hinnata riske iga vooru puhul nõuab meeskonnalt palju teadmisi ja kaasatust, mis võib muuta planeerimise keeruliseks.
3. Protsessi pikkus: Iga etapi väljatöötamine võtab mitme analüüsi ja testimise tõttu kauem aega, mistõttu mudel ei sobi nii lühikeste või kiireloomuliste projektide puhul.
4. Sõltuvus meeskonna pädevusest: Selle mudeli tõhus töö nõuab meeskonnalt kõrget kvalifikatsiooni, eriti riski- ja muudatuste juhtimise alal.
5. Ebasobiv väikeste projektide jaoks: Keerukuse ja kulude tõttu ei ole see lähenemisviis väikeste projektide puhul tõhus, kus on lihtsam ja kiirem kasutada teisi, vähem keerulisi arendusmudeleid.